top of page
Bubbles In Liquid
Search

„Ma ei kahetse. Ma ei pea enam kartma.“ Eestlased, kes lõikasid läbi suhteid lähedaste pereliikmetega

  • Writer: pihlaknele
    pihlaknele
  • 5 days ago
  • 1 min read

Minu teraapiaruumi diivanile jõuavad sageli noored ja edukad inimesed, kes väidavad, et on lõpetanud suhtlemise oma vanematega, sest see on mõttetu, ta niikuinii ei muutu ning miks vaid mina pean suhte nimel pingutama või nahast välja pugema...


Või et suhe on muutunud nii raskeks või et endast hoolivam ja tervislikum ehk lihtsam on mitte suhelda. Miks suhteid oma lähedastega katkestatakse? See on väga individuaalne, kuid enamasti on noorel/lapsel kadunud lootus, et teine võiks muutuda ja suhete kas täielikule (ja sageli ka füüsilisele) või emotsionaalsele katkestamisele (helistame, aga ma ennast päriselt ei ava) on eelnenud väga raske omavaheline suhe, mis on kaasa toonud valu, pettumust, alandust või ka füüsilist vägivalda.


Oma lähedastest on võimalik eralduda kaht moodi: füüsiliselt ja emotsionaalselt. Füüsiline eraldatus on Eestis suhteliselt keeruline, meil on nii pisike riik. Seetõttu olen märganud, et osal juhtudel põgenevad noored Austraaliasse, kus nad on oma perest võimalikult kaugel. 

Emotsionaalne eemaldumine tähendab aga, et fassaadi hoitakse püsti, kuid sügavamast suhtlusest loobutakse. Pereliikmed käivad endiselt sünnipäevadel ja kõlistavad laua taga klaase, ent vestlused on pinnapealsed. Isiklikest asjadest ei kõnelda, emotsionaalselt keegi end ei ava. Suhe pereliikmete vahel justkui on, aga ei ole ka.


Üldjuhul on võimalik sassi läinud ja väga raskeks muutunud suhteid parandada, kui vähemalt ühel osapoolel on soov ja tahe muutust teha. Siis aitab laiemat pilti avada aitav pereterapeut.


Kui aga suhe on vägivaldne või muul moel inimesele kahjulik, siis loomulikult pole mõistlik püüda suhteid parandada, külla aga on siis teraapiast abi sellise suhtega leppimisel, rahu tegemisel ja oma olukorra aktsepteerimisel.



 
 
 

Comments

bottom of page