Meie organisatsioonides peaks olema rohkem „Pipi mõtteviisi“

04.07.2022

Soovitan suvepuhkuste laine valguses üles otsida ning uuesti üle lugeda kaks väga head raamatut lapsepõlvest: Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“ ja „Karlsson katuselt“. Mitte ainult sellepärast, et tegemist on lasteraamatute kullafondiga, kus hea huumor on garanteeritud ja naer aitab nn patareisid laadida, vaid pigem sellepärast, et lugeda Lindgreni kirjapandut nüüd hoopis täiskasvanu pilguga. Miks?

Sest ühelt personalivaldkonna konverentsilt jäi mind kummitama mõte, et vajame organisatsioonides ja inimeste juhtimisel rohkem „Pipi mõtteviisi“ ehk suhtumist: „Ma ei tea, kas ma seda oskan, aga ma arvan, et ma olen selles väga hea“. Ehk meie organisatsioonides peaks rohkem olema Pipilikku innukust, uudishimulikkust, spontaansust ja julgust asju ette võtta ja tegevusi käivitada; ebaõnnestumiste korral aina uuesti proovida ja mitte loobuda või kergema vastupanu teed minna; ülimat meelekindlust raskuste ja muutustega toimetulekul, teiste kaasamist ning kõige selle juures ülimat hoolivust ja üksteise hoidmist. Ning alati positiivset ellusuhtumist.

Tegelikkus on sageli aga see, et seisame oma meeskondades või suurte muudatuste elluviimisel silmitsi pigem vanade torisejatega ja „paks mees oma parimais aastais“ suhtumisega. Kas see ei kõla veidi Karlssoni moodi? Omajagu ninatarkust, üleolevust ja arrogantsust. Muidu lõbus onkel, aga väga omakasupüüdlik, toriseb tihti ja mossitab, kui asjad ei lähe tema soovi kohaselt. Enda naha päästmiseks on võimeline teistest valimatult üle sõitma ning „mina ei kavatse muutuda/muuta, tehke teie kuidas soovite“ suhtumisega.

vt artikli täisteksti siit:

https://www.hrselts.ee/postitused/meie-organisatsioonides-peaks-olema-rohkem-pipi-motteviisi